Mine sisu juurde

Johannes Aavik

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib keeleteadlasest; politseiniku kohta vaata artiklit Johannes Aavik (politseinik).

Johannes Aavik

Johannes Aavik (26. november (vkj) / 8. detsember 1880 Randvere küla, Laimjala vald, Saaremaa18. märts 1973 Stockholm) oli eesti keeleteadlane.

Aavik (tagareas keskel) koos teiste Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikmetega (ees istub ainsa värvimütsiga vanamees) Tartus, 1903

Johannes Aavik sündis Laimjala vallakirjutaja Mihkel Aaviku (1844–1909) pojana. Tema isa vend, Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa), ostis Mihklile Kuressaarde maja. Johannes Aaviku isa asus sinna elama koos abikaasa Ann Aaviku (1849–1918) ning laste Aadu, Liisi ja Juuliga. Johannes Aavik elas oma vanematekodus Kuressaare Poeglaste Gümnaasiumi õpilasena aastatel 1898–1902 ja hiljem, aastatel 1919–1926, samas (kuid siis juba Saaremaa Eesti Segagümnaasiumius ja alates 1922. aastast Saaremaa Ühisgümnaasiumis) eesti keele õpetajana töötades.

Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu, samuti alustas ta seal prantsuse ja ladina keele õppimist. Keeleõpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nižõni Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi Ülikoolis. Viimase lõpetas ta filoloogiakandidaadi kraadiga.

Johannes Aavik töötas hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares. Ta töötas ka Postimehe toimetuses. Aastail 1926–1934 oli ta gümnaasiumiõpetaja ja Tartu Ülikooli eesti keele lektor, 1934. aastast haridusnõunik (koolide peainspektor), 1940–1941 kirjastuses toimetaja.

Alates sügisest 1940 elas Aavik Nõmmel. 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötaja, tõlkija ning keeleartiklite ja kooliraamatute autorina. Aastail 1960–1962 oli ta Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige (valiti 2086 häälega). Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule.

Johannes Aavik (Gori, 1930)
Aavik ja Veski keelt küpsetamas (Gori, 1936)

Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamises. 1912. aastal algatas ta keeleuuenduse; oma programmi põhiteesid esitas ta artiklis "Tuleviku Eesti-keel" ("Noor-Eesti" IV albumis). Aavik propageeris kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi ning sellega esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 1912–1925 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-mitmus, i-superlatiiv jpm) ning süntaksi eestipärastamise kohta leidsid rohkem poolehoidu kui tema hilisemad soovitused. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on eesti keele põhisõnavara hulka jõudnud umbes 30 (näiteks relv, veenduma, embama, evima, laip, mõrv, roim, laup, lünk, meenutama). Ortograafias soovitas Aavik võtta saksapärase ü asemel kasutusele soomepärane y.

Aavik propageeris oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ja vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Paul Bourget, Edgar Allan Poe jt). Ta toimetas ajakirju Keeleline Kuukiri (1914–1916) ja Keeleuuendus (1925–1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924) ning "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli üks aktiivsemaid Noor-Eesti liikmeid, selle rühmituse albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusartiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime J. Randvere all). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust.


  • 2003. aastal avaldati ajakirjas Looming katkendeid Aaviku päevikutest, mis heidavad valgust tema isiksusele
  • "Keeleuuenduse lõpmatu kurv" (Anu Lambi lavakava Aaviku tekstide põhjal). Loomingu Raamatukogu 35/ 2006
  • "Ideepe. Johannes Aaviku ideede päevik". Koostaja ja peatoimetaja Helgi Vihma. 2010

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum Kuressaares

19. juunil 1992 avati Johannes Aaviku vanematekodus Kuressaares Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum.[2]

26. septembril 1992 asutati Tallinnas Nõmmel Johannes Aaviku Selts. Seltsi juhib Helgi Vihma.

  1. Kuus auliiget Eesti Kirjanduse Seltsile. Rahvaleht, nr 100, 29. aprill 1940. Lk 8.
  2. Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]